V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mõtteis, jalad tuhas ja silm tukkidel. See oli Pierre Gringoire.
«Kiiremini! Relvad kätte! Tunni aja pärast peame liikuma!» ütles Clopin Trouillefou oma
alamatele.
Üks tüdruk kõõrutas:
Nüüd jumalaga, isa, ema!
Ja kustumas on viimsed tuled.
Kaks kaardimängijat läksid tülli.
«Lurjus!» karjus punasema näoga mees teisele rusikat näidates. «Ma sulle alles panen
sihukese risti, et mäletad oma ristisoldatit!»
«Puh!» hüüdis keegi normandlane, keda võis ära tunda ta ninahäälest. «Küll on aga
rahvast, justkui Caillouville'is pühakuid!»
«Kuulge, lapsed!» hüüdis mustlaste hertsog falsetiga. «Prantsuse nõiad sõidavad sabatile
ilma luuata, salvimata ja mitte ratsa, vaid ainult mõne maagilise sõna abil. Itaalia nõianaistel
aga ootab läve ees sikk. Kuid kõigil tuleb korstna kaudu välja lennata.»
Noore, pealaest jalatallani relvastatud võrukaela hääl ületas lärmi:
«Hõissa
annaabi.ee 
