V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kõrge, kolmkümmend lai ja nelikümmend pikk ja millel on uks, välistrepp ja platvorm. Sel
platvormil on kuusteistkümmend tahumata kivist jämedat kolmekümne jala kõrgust sammast,
kõik reas kolmel massiivse aluse küljel. Kõigi sammaste ülemised otsad on üksteisega
ühendatud tugevate taladega, mille küljes väikeste vahemaade järel ahelad ripuvad; iga ahela
küljes on luukere. Siinsamas lagendikul on kivist ristisammas ja kaks teisejärgulist võllast,
mis peamise võlla kõrval on nagu ta väikesteks võsudeks. Kõige selle kohal üleval taevas
tiirleb alati vareste kari. See on Montfaucon.
Viieteistkümnenda sajandi lõpul oli see 1328-ndal aastal püstitatud hirmuäratav võllas
juba kaunis laostunud, ta talad mädanenud, ahelad roostetanud, sambad hallitusest rohelised.
Tahutud aluskivid olid juba viltu vajunud ja platvormil, mida inimese jalad ei puudutanud,
kasvas rohi