Kodukultuur
Ohutunnet tekitab asjaolu, et aastast aastasse tundub küünlaleekidest
valgustatud akende hulk aina kasvavat. Vaevalt on tegu teadliku valikuga ühe või
teise usu kasuks, pigem on see lihtsalt naiivsevõitu lootus kadunud omastele
muljet avaldada (või oma südametunnistuse piina vaigistada). Kui see nüüd nii
olekski, et meil õnnestuks omakseid tagantjärele milleski veenda, jääb ikkagi
arusaamatuks, kesnad igal aastal ühel ja samal ööl koju käima laseb.
Ristirahvana peaksime olema üpriski veendunud, et kord juba lahkunud inimene
on alatiseks läinud ühte või teise paika. Päris veider on kujutada siis ühe või
teise paiga valitsejaid kord aastas väravaid avamas ja kadunukesi välja saatmas.
Et nad siis kukelaulu aegu jälle kokku koguda.
Teiselt poolt kui tegu on ühe tühipalja rumalusega, jääb mõistatuseks, miks on
Jumal oma sõnas selle rumaluse nii karmilt ära keelanud? Lihtsalt niisama?
Vaevalt küll.
annaabi.ee 
