V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
enda ümber.
Teine salk inimesi oli kogunenud meie vana sõbra, Argoo riigi vahva kuninga ümber, kes
oli hambuni relvis. Tasa>se häälega käskusid jagades juhtis Trouille-fou väga tõsise näoga
päratu suure, põhjatu vaadi tühjendamist, mis oli täis relvi: kirveid, mõõku, püssirohupanne,
kiivreid, soomussärke, kilpe, piigi- ja odaotsi, nooli ja muud sellist kraami, nagu
küllusesarv õunu ja' viinamarju. Igaüks võttis hunnikust midagi, kes kiivri, kes rapiiri, kes
2
3
0
ristipidemega pussi. Isegi lapsed relvas'] tusid, oli isegi jalutuid, kes soomussärgis või
raudrüüs
roomasid joomarite vahel nagu suured sitikad.
Lõpuks, kõige kärarikkam, lõbusam ja suurearvulisem rühm asus pinkidel ja laudadel ühe
mehe ümber, kes kõnet pidas ja vandus kilava häälega, mis tuli teda pealaest jalatallani
katva raske sõjarüü alt. Isik, kes nõnda kogu rüütlivarustuse endale selga oli laadinud, kadus