» «Just nii, tasa, sir!» Parv jõudis jõe keskele; poisid keerasid ta pärivoolu ja panid aerud kõrvale. Vesi ei olnud kõrge, seepärast oli voolu kiirus ainult kaks või kolm miili tunnis. Järgneva kolmveerandtunni jooksul ei vahetatud peaaegu sõnagi. Nüüd möödus parv eemalasetsevast -kodulinnast. Paar-kolm vilkuvat tulukest näitasid, kus ta rahulikult uinus tumeda avara tähtedega ehitud veevälja taga, aimamata, milline suursündmus oli teoksil. Must Tasuja seisis ikka veel ristipandud käsi, heitis viimse pilgu oma endiste rõõmude ja hiljutiste kannatuste paigale ning soovis, et «tema» näeks teda nüüd väljas tormisel rnerel kartmatult hädaohule ja surmale silma vaatamas, kibeda naeratusega huulil oma hukatusele vastu minemas. Ta kujutlusvõimel oli kerge Jacksoni saart väljapoole linnakese nägemiskaugust viia ja seepärast heitis ta sellele oma «viimse pilgu» murtud ja rahuldatud südamega.
» Agnes vaatas tummalt enese ette maha. «Teie olete minu mehigi usutlenud ja neile raha pakkunud,» kõneles Ivo armuta edasi. «Teie tunnete minu mehi vähe; nad mõistavad sõna kuulda.» «Siis olete neil ometigi keelanud tõtt rääkida?» küsis Agnes järsku; ta tuhmid silmad põlesid ja püüdsid Ivo ainsast silmast läbi ta hinge tungida. «Võib-olla,» kostis Ivo mõrudalt Agnes langes äkisti tema ette põlvili maha, tõstis ristipandud käed käigi mehe poole üles ja siis voolas äge, erutatud hinge põhjast tulev palve ta huultelt: «Rääkige ise mulle tõtt, Ivo Schenkenberg! Miks te mind piinate? Mis kurja olen ma teile teinud? Ütelge mulle, kus Gabriel on, siis 368 tahan ma teid igavesti tänada ja Õnnistada. Teie näete, kuidas mu hing väriseb ja ahastab. On teil kivist süda, et teise inimese piin teid sugugi ei liiguta? Mispärast kardate teie tõtt rääkida?
annaabi.ee 
