EESTI KESKAEG
pärast pidi ristiretke läbi viima - selles tähenduses, mis on paganlus, on läbi aegade ümber defineeritud. Kui peetakse
lahing, eestlased ristitakse, siis sellel samal hetkel nad saavad kristlasteks. Alates 13. sajandist kerjusordude kontekstis
hakkas tekkima mõte, et vb paganad pole paganad sellep, et nad on kurjad, vaid vb nad on lihtsalt rumalad. Vb tuleks
neid õpetada ja alles siis nad saavad aru, mis on õige ja mis on vale. Veel enam süvendas arusaama, et juriidilisest
ristimisaktist ei piisa, hiliskeskaegne kontekst - usuline liikumine, mis seadis esikohale sisemise läbielamise ja seda
kajastava kirikupoliitilised otsused. Preisimaal oli toimunud kristianiseerimine ristisõdade kontekstis, probleemiks
selle olemuse sisu muutub alles 15. sajandil, kui vaimulikud hakkavad küsima, mida talupojad oma igapäevaelus
teevad, et mis see on. 16. saj II poolel luterlikus kontekstis, mille näiteks on Balthasar Russowi Liivima kroonika, kus
annaabi.ee 
