Eesti keskaeg
12. sajandil hakkab eestlaste ja teiste ristimata
rahvaste kujutamine ühte sulama paganate kuvandina, mille keskseks jooneks
ebausukommete harrastamise kõrval sõjakus ja metsikus. See pidi õigustama nendele
maadele sooritatud sõjaretki. Läänemere idarannik oli saksa ja taani jaoks kui
paganlik vöönd. Ristimine oli õigusakt, mis allutas inimese kiriklikule distsipliinile,
mille osaks olid kirikukoormised. Inimese tõeline, sisemine pöördumine pidi
ristimisaktile järgnema, seda igapäevases hinehoiutöö, jutluste kuulamise ja pihi läbi.
Ristisõjaloo allikad ei kõnele mitte kristlaste ristitute puudumisest eestlaste seas, vaid
kirikliku võimu puudumisest eestlaste, lätlaste ja liivlaste maal. Kristlikud misjonärid
ei eitanud paganlike ebajumalaid, vaid neid kutsuti kuraditeks ja deemoniteks.
Hinnangud vallutusloole kui XVIIIXX saj poliitika kajastus- 18.-19. saj lõpu
annaabi.ee 
