Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus
asulaisse. Selliseid matusepaiku on teada viiest tolleaegsest asulakohast: Narva-Riigiküla I ja
ja III asulast, Valmast Võrtsjärve läänerannikul, Tamulast Võrus ja Naakamäelt Saaremaal.
Erilise tähtsusega oli koht, kuhu surnu laip või tuhk asetati – seda kohta nimetati pühaks
paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud
metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse
oli väga tugev ning ristikirikul kulus kaua aega selleks, et veenda inimesi surnuid
surnuaedadesse matma.
Ajaliselt vanimad on kivikirstkalmed. Nende kiviringiga piiratud ja kividega täidetud
keskosas paikneb enamasti põhja-lõuna suunaline, paeplaatidest või suurtest raudkividest
kokku seatud kirst. Kivikirstkalmeid hakati ehitama ajaarvamise eelse viimase aastatuhande
esimesel poolel.
Ajaarvamise vahetuse paiku kujunesid kivikirstkalmetest välja nn tarandkalmed. Need on
annaabi.ee 
