Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine
kiriklik kombetalitus, sakrament, mille sisuks on rituaalne pärispatu mahapesemine ja inimese
vastuvõtmine kristlikku kogudusse, mis tähendas ühtlasi vastsündinu kui ühiskonna liikme
tunnustamist. Nimeandmisega tekkis seos seetõttu, et ristimisel on kombeks nimetada last
nimepidi ja see ühtlasi kirikuraamatusse kanda. Mõnikord võis laps ristimise puhul ka ilma
nimeta jääda. Näiteks rootsiaegse luterliku agenda järgi peab pastor juhul, kui ristimine
toimus ilma tema osavõtuta, ristijale küsimuse esitama, kas laps on nime saanud. Juhul, kui tal
veel seda ei peaks olema, antakse nimi alles siis, kui ristimist õpetaja juurde registreerima
minnakse. (Ibid)
Seega oli ristimises nimepanekust märksa tähtsam maagiline külg, seda toimingut mõisteti kui
inimese andmist taevaste jõudude kaitse alla, mis hoidis ära kurjade olendite
kallalekippumise. Tunnistust sellest annab järgmine muistend: Ühte tallu võetud karjane.
Temal olnud vanemad surnud
annaabi.ee 
