V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
on sama tõsi nagu see, et ma siin seisan, mina, Falourdel, kes ma nelikümmend aastat Sant-
Micheli silla juures olen elanud ja korralikult kõik oma üürid, maksud ja rendid maksnud;
minu uks on vastu värval Tassin-Caillarfi maja, mis asub jõe ülemjooksul. Nüüd olen ma
vilets vanaeit, kunagi varem olin aga ilus plika, armulised härrad! Mõni aeg tagasi öeldi
mulle: «Falourdel, ärge õhtuti nii palju oma vokki vu-ristage; kurat armastab oma sarvedega
vananaiste koonlaid sugeda. Teadagi luusib see munklummutis, kes mullu Temple'i
läheduses ümber hulkus, nüüd Vanalinna mööda ringi. Falourdel, vaadake ette, et ta teie
1
7
2
ukse pihta ei koputa.» ühel õhtul ketran parajasti, kui koputatakse uksele. Küsin, kes seal on.
Kuulen vandumist. Avan. Kaks isikut astuvad sisse. Oks must mees ilusa ohvitseriga.
Mustal näeb ainult silmi, põlevad kui söed, kõike muud varjab kübar ja mantel. Nad ütlevad
annaabi.ee 
