siidlill, surmalill Õitseb mais-juuni Õied : kahesugulised, Suurema moonõit meenutava valge õiega Õiekattelehed on valged või harvem väliskülgedelt nõrgalt lillakad tupplehed Kasvab lagedal – loopealsetel, kuivadel niitudel ja metsaservadel Vars on tihedalt karvane Risoom on tugev, harunenud, mustjaspruun, rohkete narmastega, ulatuvad kuni 25 cm sügavusele Paljunemine: tuule abil, vegetatiivselt risoomiharude abil, juurevõsundite pungadest arenevate võsudega KOKKUVÕTTEKS : Ülasid noppides tuleb olla ettevaatlik, sest nad on mürgised ja kui kätele satub liiga palju erituvat mahla, võib nahale tekkida raskesti paranevaid ville ja haavu Ülaste õites ei leidu nektarit ning taimi tolmendavad peamiselt kahetiivalised, kes saavad oma töö eest tasuks veidi õietolmu. Jaanipäeva paiku veavad õlirikkaid seemneid laiali sipelgad
Lehe pikkus on taime õitsemise ajal 6...18 (22) cm, laius 1,8...5 cm. Pärast õitsemist lehed suurenevad Vars Maapinnal on taimel üks kuni mitu püstist lehtedeta õisikuvarba. Risoom on viltune, arvukate nöörjate lisajuurtega. Lisajuurte eluiga Maa-alune osa on 4 a, peajuur sureb varakult. Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt emataimest Paljunemine risoomiharude eraldumise teel. Levinud laialdaselt peamiselt Euroopas, puudub põhjapoolsetes Levik ja ohtrus piirkondades. Eestis tavaline, sagedam Põhja- ja Lääne-Eestis. Kasvab kuivadel päris- ja looniitudel, samuti metsaservadel, Kasvukoht põõsastikes, teeäärtel. Lubjalembene. Vajab valgusrikast kasvukohta. Tolmeldavatele putukatele annavad rikkalikult nektarit. Taime Koht ökosüsteemis
annaabi.ee 
