Carl Hermann Hesse
polekski see loobumine. Et huumorini jõuda, peaks Stepihunt uurima läbi kaose oma hinge sügavuses
ja õppima ennast tundma.
Traktaat tunnistab lapsikuks Harry arusaama, et inimese loomus koosneb kahest poolusest: tungist ja
vaimust. Igas inimeses on tuhandeid olemusi, loendamatuid poolusepaare. Ükski mina pole ,,tervik,
vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja
võimalikkuste kaos." Inimene on üleminek, kitsas ja riskantene sild looduse ja vaimu vahel, vaimu
kutsumus, mida igatsetakse, kuid ka kardetakse, kuna tee sinna tähendab piinu ja kannatusi. See tee
viib surematusse, kuid ka üksildusse. Et saada inimeseks, tuleb oma hinge mahutada terve maailm; kui
hing on nii avar, et suudab kõiksust hõlmata, siis on teekond lõppenud, surematus ja rahu saavutatud.
Traktaat juhatab Harry Hallerile teed, aitab tal iseennast ja oma probleeme mõista. Oma elule tagasi