Sören Kierkegaard
Ülipersonaalne, intersubjektiivne tõde on, nagu ta on kõigutamatu. Ma ei saa midagi
parata nende tõsiasjade suhtes, mis kehtivad paratamatult. Ennekõike, ma ei saa
otsustada. Ja kuna objektiivsed tõed ei ole riskialtid, ei ulatu nad ka selle tasemeni,
mida Kierkegaard aina sügavamalt tahab hõlmata - ,,immanentsuseni, mis saavutab
12
äärmusliku taseme, kui ta süleleb objektiivset ebakindlust kogu ääretu kirega.''(Meos
2000)
Vaid risikialdis, objektiivselt ebakindel aste omab eksistentsiaalset tähendust: see on
Kierkegaardi tõekäsitluse põhisisu. ,,Ilma riskimata ei ole usku.'' Ilma usuta ei ole
individuaalset, minu isikuga tihedalt seotud subjektiivset eksistentsi.(Meos 2000)
Miks objektiivne, süstematiseeritud tõde ei võiks olla eksistentsiaalse loomisprotsessi
töövahend? Kierkegaard eitab järsult hegellikku suurstlevat viisi esitada kogu tõde