Viikingid kui kultuurikandjad
Kuusteist ruunimärki ei olnud
piisav kõikide kasutuses olnud häälikute tähistamiseks ja seepärast pidid mõned märgid
mitme hääliku eest seisma.
Viikingite ruune on leitud graffitina puust siltidelt, mida kasutasid kaupmehed, või
relvadel ja hauakividel. Ruunide nurgeline kuju teeb nende kivisse graveerimise lihtsamaks.
Norra legendi järgi oli Odin see, kes sai läbi eneseohverduse ruunidest teada. Havamal (üks
Luulelise Edda luuletus) kirjeldab Odini leidu: ,,Ma tean, et rippusin tuulisel puul / tervelt
üheksa ööd, / odaga haavatud ja Odinile antuna, / iseendalt iseendale, / sellel puul, mille
kohta ei tea keegi, kust ta juured tulevad / Nad ei andnud mulle leiba ega juua sarve seest, /
veeresin allapoole, / võtsin ruunid, / karjudes võtsin nad, / ja kukkusin sealt tagasi"
Mõned õpetlased usuvad, et viikingiaja samaanid või Odini järgijad kasutasid ruune
jumalikustamiseks või üleloomulike võimete näitamiseks.