Rippsild
võimaldada ka sillale rongiliiklust. Sildu tugevdati jäigastustalade ja kaldvantidega, et
pidurdada pikivõnkumist ja saavutada suuremat stabiilsust. Samuti suurendati silla laiust, et
tagada põikjäikus. Suureks väljakutseks Ameerikas sai Niagara joa kuristikku ületava silla
ehitus. Silla projekteerijaks oli Roebling, keda peetakse rippsildade ehituse isaks. Ta töötas
välja parima tarnidussüsteemi, jäiga sõidutee ja neid omavahel ühendava ripptrosside
süsteemi ning lõi täpse arvutusteooria. Tema tippsaavutuseks võib pidada Brooklyni silda
(ehituse lõpetas tema poeg), mis oli 43 aastat maailma pikim rippsild. Järgmise suurkujuna
rippsillaehituses kerkis esile O. H. Ammann, kes projekteeris Bayonne, Priboroughi,
4
Verrazano-Narrowsi silla (4,8 km, 1300 m rippava, 6 sõidurada kummalgi korrusel) (Matve
1978).
annaabi.ee 
