V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Milline salajane mõte ta suu nii kibedalt naerule tõmbas, sellal kui ta kortsutõmbunud
kulmud teineteisele liginesid nagu kaks võitlushimulist härga? Miks ta säilinud juuksed olid
hallid? Mis sisemine tuli see oli, mis vahetevahel ta pilgus nõnda särama lõi, et ta silm
sarnanes auguga miiliahju müüris?
Need hingehämmelduse sümptoomid olid kõnesoleva jutustuse ajal suure intensiivsuseni
jõudnud. Ta pilk oli nii kummaline ja terav, et nii mõnelgi korral mõni koo-ripoiss hirmunult
plehku pani, kui teda üksinda kirikus nägi. Mõnelgi korral oli kooritooli naaber
jumalateenistuse ajal kuulnud, kuidas ta arusaamatuid sõnu täishää-lelaulule (ad omnem
tonum) vahele segas. Mõnelgi korral oli Terraini pesunaine, kelle ülesandeks oli kapiitli
pesu pesta, kohkudes märganud Josasi ülemdiakonihärra koorirüüs küünte ja sõrmede
pigistusjälgi.
151
Ta rangus aga suurenes ja ta polnud kunagi varem nii eskujulik olnud. Nii oma seisundi