V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Oli just säärane tund.
Vastu kõrget, loojangust punetavat katedraali, kirikulise platsi ja Kirikuesise tänava nurgal
asuva rikka gooti maja kivist palkonil, mis maja ukse kohale ehitatud, hullas, naeris ja
naljatas hulk ilusaid tütarlapsi. Loori pikkusest, mis pärleid täis lükitud peakatte ülemisest
tipust alla kandadeni ulatas, tikitud pealissärgi Peenusest, mis nende õlgu kattis ja selleaegse
moe järgi neitsilikult ilusa rinnakumeruse ülemise poole paljaks jättis, nende alusundrukute
rikkusest, mis toredamad olid kui pealisriided (milline imepeen maitse!), Saasist, siidist,
sametist, millega kõik välja oli ehitud, eriti aga valgeist kätest, mis tunnistust andsid nende
227
jõudeelust ja laiskusest, võis neis neidudes kergesti ära tunda aadlisoost rikkaid pärijaid. Ja
tõepoolest, need olid preili Fleur-de-Lys de Gondelaurier oma sõbrataride Diane de