Antiikteater
Avan silmad, ninna tungib jälle see haiglane hais solgivedelikkudest,
mis minu kõrval voolavad. Tõusen ja ringutan ennast natuke, hämaras valguses on
näha minu räbaldunud kaltse ja mustunud keha, mis on vaevu kaetud. Olles juba
vaikselt üles ärganud mõistan kui tühi mu kõht on ja kuidas kurk kuivab. See on
mitme nädalase nälja ja vaesuse tagajärg. Süüa mul pole, pole ka enam ehteid mida
müüa või isegi ei leidu mul puhast vett, mida juua või millega ennast pesta
. Ringutanud ja ennast kogunud liigun ma välja oma armsast rentsli kodust ja
hakkan tänaval liikuvaid ülikuid paluma, et nad mulle natukenegi leiba annaksid, või
kas või mõne pronksmündi viskaksid. Olles poole tunni jooksul saanud ainult tüki
leiba loobun ja vaatan linnas ringi. Alles siis meenub mul, et Ateenas on juba
mitmendat päeva suured pidustused ning, et ma pole veel ühtegi etendust näinud. Seal
pole ka midagi imestada, kuna minusugust kerjust ei lasta ühtegi teatrisse sisse. Niisiis
annaabi.ee 
