veel 5 miljardiks aastaks. Pärast seda hakkab ta paisuma, et moodustada punane hiid. Lõpuks purustab ta oma välimised kihid ja järele jäänud tuum kukub kokku, et moodustada valge kääbus. 10 Aja jooksul see tuhmistub, et minna oma viimasesse faasi musta kääbusena, kus ta muutub jahedaks. 4.2 Päikeseplekid ja -tsüklid Päikeseplekid on suhteliselt jahedad, tumedad laigud Päikese pinnal, mis on tihti ringisarnased. Nad tekivad sinna, kus magnetilise välja joonte tihedad kimbud ulatuvad Päikese sisemusest läbi pinna. Päikeseplekkide arv sõltub Päikese magnetilisest aktiivsusest. Muutus nende arvus, ehk miinimumist (0) kuni maksimumini (umbes 250 päikeselaiku) ja jälle tagasi, on tuntud kui Päikese tsükkel ja tavaliselt kestab umbes 11 aastat. Tsükli lõpus vahetab magnetiline väli pidevalt oma pooluseid. 11
võrra, kuna näiteks Maa puhul on kauguste vahe vaid kolm protsenti. Ainult mõned väikesed planeedid päikesesüsteemis omavad üsna piklikke teid, missugused aga oma piklikkuse poolest vaevalt ulatuvad kaksiktähtede orbiitide keskmise piklikkuseni. Päikesesüsteemi planeedid liiguvad tegelikult oma suures enamuses üsna ringisarnaseid teid pidi, kuna kaksiktähtede teekonnad pole harilikult üldse ringisarnased. Päikesesüsteemis on olemas küll üks teine liik kehi - komeedid - mis liiguvad väga piklikke teid pidi; kuid nende teekonnad kalduvad jälle teise äärmusse - nad on ülipiklikud, parabooli-sarnased; harilikult ületab komeedi suurim kaugus Päikeselt 100-1000 korda ja rohkem väiksema kauguse; nii et komeetide orbiitidega kaksiktähtede omi ka ei saa võrrelda. Orbiitide kuju erinevust erisuguseis süsteemes tuleks seletada nende süsteemide erisuguse tekkimis- ja arenemisviisiga
annaabi.ee 
