August Gailiti "Nipernaadi" - kokkuvõte
Eripäraks oli ainult see, et ta oli kirjanik. Filmis oli Nipernaadi vabaduse kehastuseks,
raamatus aga hoopiski muretu vallatleja. Ta kasutas suve energia kogumiseks, sest
talvel saabus tema jaoks vananemine. Toomas oli elunautija, kes vaimustus
loodusest ja inimestest. Ta oskas näha ilu looduses, oli lapsemeelselt rõõmus
metsas lilli vaadates ja linnulaulu kuulates. Filmis näidati samuti ilusaid
loodusvaateid, kuid Nipernaadi ei olnud seal mitte lapsik ringikeksleja, vaid pigem
vaatleja- unistaja.
Mina arvan, et nii filmis kui ka raamatus oli Nipernaadi suurepärane mees, kes suutis
hetkeks unustada kõik selle, mis momendil tähtis ei olnud ja kohanes kiiresti iga uue
olukorraga. Ta esines tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, aga mitte mehena,
kes ta tegelikult oli. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui
kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus
Nipernaadi filmis ja raamatus