Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta" peatükkide kaupa
lisaks saabus ka post. Käimla asendab kõrtsi, seal saab kuulujutte kuulda ja levitada, ka see häbi (koos
sittumine...) on ära kadunud.
Esimese turmtule all varises kokku see maailmavaade, mida neile õpetatud oldi. Suri ka Josef Behm paks,
muhe poiss, kes ei tahtnud üldse sõtta minnagi.
Kemmerich on haiglas, suremas, ta kell on varastatud ja üks jalg amputeeritud. Sanitarile pakutakse suitsu,
et ta Kemmerichile morfiumi süstiks. Kroppi, nagu mingil ajal igatüht, tabas rindesokk.. Kantoreki kirjas
oli,e t nad on Raudne noorsugu. See ärritas noori, nad tundsid end vanadena...
2. ptk
Paul mõtlen oma kodule ja oma luuletustele, kirjutistele.. Enam ta ei tegele sellega. Vanematel meestel on,
kuhu tagasi pöörduda, ent neil, noortel ei jõudnud elu alatagi, kui juba sõtta saadeti. Nende elud on tühjad,
ent nad ei ole kurvad.
Nende silmis on ainult tõsiasjad õiged ja tähtsad häid saapaid on harva leida, ning sanitaril on neid vähem
annaabi.ee 
