Ta kõneleb füüsiliselt elusa, kuid sõjas vaimselt tapetud põlvkonna nimel, surnute nimel, kes jäid maha Venemaa metsadesse ja Prantsusmaa väljadele. Ainult üks kord, romaani lõpus, kasutab autor kolmandat isikut, nentides peategelase surma: "Ta langes oktoobris 1918..." Sõda on lõhestanud inimese elu ja see peegeldub kogu romaani ülesehituses. Kontraste leiame nii sisust kui ka keelelisest küljest. Nii on vastandatud elu ja rahu surma ning sõjaga, minevik olevikuga, kodupaik rindejoonega, tulevikuunistused lootusetusega jne. Ka üksikute tegelaste kujutamisel leiame kontraste: head ja halvad, võitjad ja kaotajad, noored ja vanemad inimesed. Kuni teose lõpuni kirjeldab Bäumer isiklikke elamusi, tähelepanekuid ja tundmusi. Selline kujutamisviis on muidugi subjektiivne, aga just niisuguse jutustamistehnikaga on Remarque suutnus luua kogupildi, mis avaldab sügavat muljet ning väärib sõjaeepose nime. Romaani üksikute episoodide meeleolu vaheldub kiiresti
Kõik need tööd tehti ära 2-3 aastaga. Veskis tehti kohalikele talupidajatele püüli, leiva-ja loomajahu, kruupi ,tangu ning heinajahu. Samuti töötas teraviljakuivati, millel oli eraldi puidukatel. Põllul kasvatati rukist, kaera , otra ,nisu ,juurvilju. Majapidamist juhtis ja paberimajandust hoidis korras Juhan Kulli abikaasa Elmerice Kull. 1940.a peale Nõukogude okupatsiooni sai Eesti Vabariigist Eesti NSV. Teise maailmasõjaga üle eesti liikunud rindejoonega kaasnes pommitamisi ja tulekahjusid linnades ning oli suur oht paljude kultuurilooliste väärtuste säilimisele. Kui rindejoon 1943 a. tagasi Eesti suunas liikuma hakkas organiseeriti Tartu Keskarhiivi osaline evakueerimine nelja mõisa, üheks sihtpunktiks oli ka Lahmuse mõis. Põhjuseks asjaolu, et sakslastel oli plaan kultuuriväärtused kõik ära Saksamaale viia. Mõisa aida keldrites olid arhiivimaterjalid kuni sõja lõpul need taas reevakueeriti. 1941
annaabi.ee 
