Artaud ja Mina
mõttestruktuuride/-süsteemideni.
Vaataja saalis/ruumis (asetatuna ideaalis keskele) "on sattunud otsekui
võimsate jõudude keerisesse". Ta jälgib seda "totaalset akti", mis
näitlejaga toimub. Kuigi Grotowski ei usu, et pimedusjõudude
esilekerkimine laval kaitseks meid nende eest elus, et sublimatsiooni ei
toimu, siis tundub, et asi võib seisneda hoopis enamas. Nähes laval
totaalset kurjust, terviklikku, sümbolina, ei paku eluline kurjus, mis on
rikutud oma rikutuses, oma detailsuses ning kaotanud oma totaalsuse,
see kurjus ei paku meile enam hiljem pinget. Sest me oleme
näinud/tajunud enamat, totaalset mõrva totaalse sümbolina, mistõttu
mõrv elus ei ole enam (mõrvarile) pooltki nii rahuldust pakkuv, nii
nauditav, nii ihaldatav. Elu ise võib muutuda tühiseks, laialivalguvaks,
segaseks. Artaud arvas, et teatri lõpetamata sümbol/tegevus/akt,