Keskaja filosoofia
pühakirjas.
Alandlikus looja vastu on .. ja kõige suurem patt on kõrkus looja vastu. Kristlike
loovusi nim säravateks pahedeks, tulevad täiesti uued kristlikud voorused. Kristlik
jumal on keegi (isikuline jumal) igal inimesel on võimekus suhelda kogu maailma
loojaga, mis omakorda tähendab seda, et üksikisik on väärtuslik. Hinge ja mina
käsitlus on budismile sarnane. Jumal on armuline ja päästev. Inimene on oma
loomult patune. "Hamartia"- sisemine rikutis, lased oma elu eesmärgist mööda.
Peccaum originaale- pärispatt
2. Inimene ja inimene
Eetiline nõue kristluses: "Armastame oma ligimest kui iseennast!" Ligimene saab
uue tähenduse iga inimene. Kõik inimesed on jumala lapsed ja on võrdsed jne.
Õde ja vend mõiste- sellega väljendati nagu,et kõik on võrdsed ja nii. Kristluses
puudus rahvuse idee, kristlus oli rahvusülene religioon. Matteuse evangeelikumi
lõpus on kirjas: "Minge kõiki maailma, kuulutage kristlus kõikidele vms" meie