Aprioorsus
oleks sünteetiline. Nad on eranditult analüütilised propositsioonid
või teisisõnu tautoloogiad.
Oleme juba seletanud, kuidas need analüütilised propositsioo-
nid on paratamatud ning kindlad. Nägime, et põhjus, miks neid ei
saa kogemuses ümber lükata, seisneb selles, et nad ei esita mingeid
väiteid empiirilise maailma kohta. Nad lihtsalt registreerivad meie
otsustavust kasutada sõnu mingil kindlal viisil. Me ei saa neid ei-
tada, ilma et rikuksime konventsioone, mida eeldab eitamine ise,
hakates seega endale vastu rääkima. Ja see on nende paratamatuse
ainuke alus. Wittgensteini sõnastuses on meie õigustus seisukoha-
le, et pole mõeldav, et maailm ei kuuletuks loogikaseadustele, liht-
salt see, et me ei oskaks ebaloogilise maailma kohta öelda, kuidas
see välja näeb (Wittgenstein 1922: 3.031). Ja just nagu analüütilise
propositsiooni kehtivus on sõltumatu välismaailma loomusest, nii
on see sõltumatu ka meie vaimu loomusest
annaabi.ee 
