Venemaa enne 1917. aastat
Rahvas, kes keisrivõimu pidi kukutama, elas 19. sajandi keskpaiga revolutsiooniteoreetikute
arvates maal. Vene talupoeg oli kuni 1861. aastani pärisori ja ka peale vabanemist jäi talupoeg
sõltuvaks maaomanikust. Nüüd kujunes uus liikumine (narodniklus), mille eesmärk oli
talurahva abil viia läbi revolutsioon. Nad vastandasid rikkaid talupoegi (kulakud) vaestele
ning õhutasid seeläbi klassivaenu, süüdistades kulakuid ja tsaarivõimu vaeste talupoegade töö
arvel rikstumises. Tuntumad narodnikluse ideoloogid olid emigrandid Bakunin, Pjotr Lavrov
(1823-1900) ja Pjotr Tkatsov (1844-1886). Viimane tuli välja juba teooriaga, et kui rahvast ei
õnnestu mingil põhjusel spontaansele mässule õhutada, siis peab tsaarivõimu riigipöördega
kukutama hästi organiseeritud revolutsiooniline partei.
Narodniklusega oli tihedalt seotud nihilism. Noored eitasid vana ühiskonnakorda, kiriklikku
moraali ja pooldasid Venemaa muutmisel terrorit