Giuseppe Verdi
orkestripartii, Elisabethi romansi leidlik saade jt.
"Don Carlose" esietendus 11. III 1867 Pariisi "Grand Opéra's" loodetud edu ei
saavutanud. Tõsise, psühholoogilise ja tegevustikult aeglase ooperi jälgimine väsitas publikut
ning heliloojal tuli paari etenduse möödudes leppida mõningate kupüüridega. Tegelikult on
"Don Carlos" Verdi üks parimaid, geniaalseid "Aidat" ja "Othellot" ennetav teos. Muusika
rikkustesse süvenenud teatrisõbrad võtsid ooperi silmapaistva saavutusena vastu. Kõrgelt hindas
"Carlost" Rossini, kiitvaid arvustusi ilmus Prantsuse ajakirjanduses, ehkki väited prantsuse ja
saksa koolkondade, eeskätt "meierbeerluse" ja "vagneriaanluse" mõjudest Verdit raevutsema
sundisid.
Tõsi, "Carlosest" võib Meyerbeeri ooperistruktuuri ning dramaturgiliste arenguprintsiipide
sugemeid leida, orkestripaleti rikastamisele aitas Berliozi partituuride tundmaõppimine