Arutlus seminariks Uskmatuse ajaloost
Uskumine on inimesele ääretult vajalik, hoidev ja säilitav
funktsioon, mis võimaldab elukoormat kergitada ja hoida ära muresid ainuüksi oma õlgadele vajumast.
Usk millessegi, võib-olla üleloomulikku, võib-olla loomulikku. Mis siis kui pole kellessegi uskuda ja endast
on vähe? Ma leian, et inimene on on kord selline, et tal on vaja ka peale füüsiliselt katsutavate asjade,
maailma midagi veel.
Ma ei ole nõus väitega, et usk takistab inimesel vaimselt rikastumaks ( religioon võib seda teha küll, aga
ma leian et mitte usk). Vaimne edasiliikumine, kui see on vaid individuaalne pürgimus, ei vii kunagi inimest
üksinduses kuigi jõudsalt edasi, see pole enam vaimne edasiliikumine vaid pigem üha enam vaimne
tupiktee ja paigalseis. Vaimsed väärtused vajavad oma arenguks teisi inimesi ja seega mingil määral ka
religioosset vormi. Siinkohal kehtib see ma arvan ükskõik milliste vaimsete väärtuste kohta- vaimne
annaabi.ee 
