Johannes Voldemar Veski keeleliste seisukohtade kujunemine
normingud.
Veski oli iseloomult tasakaalukas, täpne ja reegleid teostav. Tema keeleuuendustegevuses oli
tunda loodusteadlase tahet saavutada “koerakaunis ehitus” ning julgust nii mõndagi selle nimel
muuta. Veskil oli kindel ettekujutlus teadliku rahva kirjakeele ideaal iseloomust: “See ei tohi olla
tardunud roostevesine mülgas, vaid see olgu pulbitsev, liikuv lättesilm, vastuvõtlik uuele
värskendavale veele, keelt uuendavale, rikastavale ja vääristavale uudisainestikule” (Mägiste
1943).
Johannes Voldemar Veski toetas sõnade liitmist ning rahvakeelest ja murretest sõnade nö.
laenamist. Ajalehes Postimees (1943) on kirjutatud: Dr. Veski sõnatuletus-põhimõtete avarust,
mis riivavad kunstsõnade loomist, valgustab näit. sõltuma, verbi saamislugu, kui järgnev oletus
peaks paika pidama. Võiks arvata, et ta oma Maarja-Magdaleena kodumurdest (muidugi ka