Artur Alliksaar
Kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob
siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse.
Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude
teravail tippudel.
Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate
tuulepuhangute taustal.
Veel kollasem võib olla ainult ehk mälu, mil pole määra,
ja mõistus, mil pole mõõtmeid.
Õhtute hiidkollane tolm.
Õhtute riivkollane tolm.
Õhtute viivkollane tolm.
Valget me ei vaja.
Valge oleks valelikum.
Rohelist ei raasugi.
Roheline roiutab.
Pruuni peagu samuti.
Pruun on päris pinnaline.
Violetset veelgi vähem.
Violetsed on viirastuste varjud.
Musta muidugi mitte.
Musta maik on masendus.
Sinisest siis rääkimata.
Sinine on suisa surmlik.
Sellepärast ei jää
õhtute tolmul muud üle kui olla kollane.
annaabi.ee 
