E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Mis see täendab?» turtsus Risbiter. «Eks ma ole sinu kihlatud peigmees, miks sa mulle
musu keelad? Sa p e a d mulle musu andma!»
«Päast pulmi!» kostis Agnes ja lippas naerdes kambrist väja.
Pahas tujus läs Risbiter õe pead lahutama. Telkide vahele astudes näi ta mä aratu
imestusega seda inimest, kes temale täa nii palju tuska teinud, sõameeste seltsis istuvat.
Risbiter oli loomu poolest argpüs, aga teatavasti on need viina mõu all kõge suuremad
kisakõid ja riiuotsijad. Gabrieli näes, sütis kõk junkru rindu kogunenud viha korraga
põema.
«Sina koer!» kägatas ta Gabrieli peale. «Kuidas julged sa veel minu silma ette tulla? Mis
sa siit otsid?»
Pikkamisi pö oras .Gabriel pea käatseva junkru poole.
«Nä, see on ju seesama pisuke junkur, kes nii ilusasti hundiratast lü ua mõstab,» üles ta
heas tujus.
Sõamehed naersid. Junkur Hans läs näst roheliseks.
«Häematu lurjus! Silmapilk tõse püti ja võa küar maha, kui sa rü utliga rä agid!»
annaabi.ee 
