V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tuimas tardumuses ukse ette kükitama.
483
Nõnda kükitas ta seal liikumatult üle tunni, üksisilmi tühja kambri poole vahtides, kõige
tumedamates mõtetes, nagu ema, kes istub tühjaks jäänud hälli ja oma lapse kirstu vahel. Ta
ei lausunud sõnagi; ainult harva sekka raputas mõni äge nuuksatus kogu ta keha, kuid see oli
ilma pisarateta nagu suvine pälk, mis häält ei tee.
Arvatavasti siis, mõlgutades oma lootusetuid mõtteid selle üle, kes võis mustlasneiu
jultunud riisuja olla, tuli Quasimodol meelde ülemdiakon. Talle meenus seegi, et ainult dom
Claude'il oli kambri juurde viiva trepi võti, ta mäletas ikä kahte öist kallaletungi Esmeraldale:
esimest, mil Quasimodo teda aitas, teist, mil ta ülemdiakonit takistas. Veel tulid talle
meelde tuhanded üksikasjad, mis teda varsti kindlale mõttele viisid, et mustlastüdruku
varastajaks on ülemdiakon. Ometi oli tal austus preestri vastu nii suur, andumus, tänumeel ja