V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kinni, ilus paljas rind Phoebuse veres, sel õndsuse hetkel, kui ülemdiakon ta kahvatutele
huultele surus suudluse, mille leeki õnnetu isegi pool-minestanult tundis. Siis nägi ta teda
jälle piinajate tooreste käte vahel poolpaljana, nägi, kuidas ta väike jalakene paljastati ja
raudvintidega hispaania saapasse klammerdati, nägi ta väikest ümmargust säärt, nõtket,
valget põlve. Nägi eriti seda elevandiluust põlve Torte-rue hirmsast riistapuust välja
ulatuvat. Kujutles lõpuks noort tütarlast särgiväel, köis kaelas, paljaste õlgadega, paljajalu,
peaaegu alasti, nagu ta teda viimasel korral oli näinud. Nende iharate kujutelmade mõjul
tõmbusid ta käed rusikasse ja värin käis läbi selgroo.
Ühel ööl kütsid need pildid neitsiliku preestrivere ta soontes nii kuumaks, et ta oma
hambad patja lõi, voodist välja hüppas, kirikukuue särgi peale tõmbas, lambi
371