E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ühel päeval öeldi talle, et Villu olevat surnud. Mai puhkes suure häälega nutma ja tõttas
surnud vangi keha endale paluma. Selleaegne komtuur -- see oli juba kolmas pärast ammu
surnud Heriket -- oli hea südamega mees ja käskis lollaka vanatüdruku palvet täita. Vangi
surnukeha tõmmati august välja ja pandi Maie ree peale. Vaevalt oleks keegi neid rohelise ja
musta nahaga kaetud luid endise sepa Villu riismeteks tunnistanud! Mai ei olnud silmapilkugi
kahevahel. Ta peitis surnukeha pehmete õlgede peale, paitas tänades komtuuri põlvi ja sõitis
kõdu poole. Teel võttis ta kätte surnu näolt, silitas teda õrnalt, naeratas kurblikult ja ümises:
«Kuidas võisid sa mõtelda, et mina tõesti sind põlgan ja teda armastan? Oh sa rumal, rumal
Villu! -- Kui ma seda ei oleks ütelnud, siis oleksid sa minu eest otsekohe surma läinud . . .
Kuidas võisin mina sind põlata, kallis Villu
annaabi.ee 
