Eesti kirjandus I, kordamine
Vanade keelevormide kaudu saab
rekonstrueerida keele muutumist ajaloo jooksul. Kirjanduslikust tähtsuses
peame vaatlema teda muu tollase euroopa kontekstis. Tol ajal oli
kroonikatel kirjanduslik funktsioon. Dokumenteerisid sündmusi, aga teisest
küljest kasutati kroonikaid sageli ordu lauaraamatutena, ühistel rüütlite
söömaaegadel loeti ette. Tollane rüütlikultuur oli tegude kultuur. Kirjaoskus
rüütlite hulgas oli võrdlemisi madal. Paljud kroonikad olid sageli kirjutatud
riimivormis. Teatav esteetiline funktsioon.
Kroonika on andnud inspiratsiooni ka kirjanikele ajalooliste romaanide
tarvis. Näiteks E. Kippel ,,Meelis", M.Metsanurk ,,Ümera jõel". 30ndatel
aastatel tekkis ajalooliste romaanide laine. Aga ka 19 saj. lõpupoole hakati
kirjutama ajaloolisi romaane Andres Saal ,,Aita", ,,Leili", ,,Vambola". Levima
hakkas rahvusromantiline ajalookäsitlus.
,,Liivimaa noorem riimkroonika" 1348 Bartholomäus Hoeneke
Käsitleb 14. Sajandi algupoole sündmusi
annaabi.ee 
