Ernst Enno
Esimesena mõistis Ennot Henrik Visnapuu, kes väitis, et Enno on Gustav
Suitsu kõrval teise tee rajaja. Alles pärast surma, kui valgalane Bernard Kangro avaldas postuumselt Ernst Enno luulekogu ,,Valitud värsid" (1937), hakati mõistma
Enno panust eesti luulesse.
Enno luulele on isiskupärased rahvaluule eeskujule vihjavad sagedased kordused ja varieerimised, mida aga kritiseeris Gustav Suits: ,,Tüütavaks läheb neid
kordamisi pärastikku ikka ja ikka lugeda...". Kuid üleminek riimilt vabariimile ja omaaegne reegliterikkumine kujunes tähtsaks pöördeks kogu eesti luules. Enno luules
nähti kindlat arengut. Enno ballaadiloomingu tipuks peetaksegi kolme folkloorse põhjaga luuleteost ,,Võiks otsast alata...", ,,Kolm eite", ,,Vaenelaps jaaniööl".
Paljudele Enno tekstidele on M. Härma, M. Saar jt. loonud palju koorilaule.
Enno ei leidnud omapärasele luulele mõistjaid - luuletaja oli oma ajast ees
annaabi.ee 
