Vladimir Majakovski
mis astus välja esteeditsemise vastu, rõhutas sisulise poole tähtsust,
vajadust kujutada kaasaega. Majakovski loomingu peateemad on uue
maailma ehitamine ja uue inimese kujunemine (luuletus "Seltsimees
Nettele- aurikule ja inimesele", 1926; poeem "Hästi", 1927), üksikisiku
õigus õnnele (poeem "Armastan", 1922).
Elu viimastel aastatel ilmus Majakovski luulesse uudseid momente-
sugestiivsed kujundid, pauside rõhutamine (nn. Treppvärss), originaalsed
riimileiud jm. Äärmiselt tundliku inimesena mõistis Majakovski ka kõige
pisemaid ebakõlasid inimestes ja maailmas. 1920.aastate lõpul vastuolud
süvenesid. Näidendi "Saun" lavastused kukkusid läbi, sagenes kolleegide
kriitika tema aadressil. Vladimir Majakovski lõpetas oma elu enesetapuga
olles 37 aastat vana. Ta on maetus Moskvasse Novodevitsje kalmistule.
Majakovski on esimene vene luuletaja, kes on avalikult teatanud, et ta
pole tuttav isegi mitte kõige elementaarsemate värsiõpetuse