Alveri ja Kolgi luuletuste kuulumisest eesti luulekaanonisse
Luuletus on intensiivne ja
kõnetav, mistõttu võib teda vormiliselt mingil määral luulekaanonisse liigitada, kuid
keeleliselt ta sinna siiski pigem ei kuulu. Alveri luuletus see-eest on taandridade näol saanud
omapärase väljanägemise, mis kirjeldab üheaegselt originaalsust ning korraliku vormi
olemasolu. Keeleliselt on tema luule musikaalne ning rangelt õigekeelsusreegleid järgiv. Ta
on rõhku pannud kõlale ning sisse toonud mõne riimigi. See näitab, et nii vormiliselt kui ka
keeleliselt peaks tema luuletus olema osa luulekaanonist.
Mõlema autori luuletust analüüsides ning neid võrreldes võime jõuda järelduseni, et
luulekaanonisse kuulumiseks peab silmas pidama kõiki aspekte. Ühtviisi tähtsad on sisu,
vorm, keel, toon ning autori olemus. Alveri luuletus võiks seetõttu eesti luulekaanonisse
kindlasti kuuluda, kuid Kolgi puhul jääb see veidi ebamääraseks. Tema luuletust võiks pidada