Henrik Visnapuu
meil veel velleks" ja ,,Ärge tapke inimest"
Nii valus, valus meek, et tuleb venda tappa,
Verd kuuma nõrisada musta mulla kappa.
On ikka, ikka inimene veel meil velleks.
Mul on valus ja häbi.
Ajal, millal magasin, tapeti inimest,
Millal katsin end vaibaga, poodi inimest,
Süda pisteti läbi.
,,Taliharjas" on mitmed luuletused üles ehitatud just kõla ja meloodilisust jälgides, mis
tekivad tänu sõnakordustele ja lihtsatele rea lõpus olevatele riimidele. Näiteks luuletus
,,Sireli" ja ,,Meie aeg":
Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju sõpru langend hauda.
Sireli.
Meeletus ja õud.
Surm ja katk ja põud.
Täis on aja nõud.
Luulekogus ,,Hõbedased kuljused", mis ilmus samuti 1920. aastal, käsitleb ta jumala
eksistenti küsimust. See sisaldab poeemi ,, Kõnelused issandaga", kus ta mõtiskleb inimese
pahede üle ning arutleb, miks on loodud nii, et inimene ei ole korralik ja püha olend, vaid
vireleb pattude ja pahede keskel
annaabi.ee 
