Sõnamõrvar
Minust sõidutati
mööda ratastega pikad riidepuudega nagid, mille küljes rippusid väga omapärased riided,
igal pool oli näha riietes mannekeene. Nad asetsesid purskkaevude peal, suurte akende
all, rõdudel, taimede all, käikudes, uste juures ja mõned üksikud mööda korrust laiali. Ma
imetlesin seda kõike viisteist minutit. Järsku tuli minu juurde üks naljaka välimusega
mees.
"Terrrvist! Kas teie nimi on Anabel Kuis, või Aniita, Kaurrilei või Jasmiin Saulus, või
siis Jasmiin Riilut? küsis see mees "r" põristades.
"Tere! Minu nimi on Jasmiin Kiibet. Ma tulin siia töövestlusele," ütlesin väga pidulikult.
"Ooo! No siss on hästa! Siit kaudo!" juhatas kentsakas mees. Ma järgnesin talle kogu
aeg. Me kõndisime üle suure saali, mööda pikka koridori, trepist üles, mööda klaasist
tunnelit, liftiga üles ja mööda koridori ühe ukse juurde.
"Nii! Siin ootab teid töövezzztlus! Ma zoovin teile edthu!" ja see mees läks ära. Ma
annaabi.ee 
