nendesse, kellega ollakse seotud kõige tihedamini. Esmaseks aluseks ühisuse loomuslikkuses on see, mis avaldus kogu inimsoon ühtuses. Sidemeks on seejuures mõistus ja kõne- mis lähendavad inimesi omavahel ja selle pärast me erinemegi nii väga loomadest. Kreeka vanasõna: Sõpradel on kõik ühine. kõike, mida saab ennast kahjustama võimaldada, peab lubama isegi tundamatule. Keel soeb inimesi iseäranis. Veel tihedamalt ühendab kuuluvus samasse riiklusse. Veelgi kindlam on sugulastevaheline ühtekuuluvus. Liitude hulgas pole tähtsamat, kui see mis meist igaüht seob riigiga. tuleb tähelepanna, mida keegi kõige rohkem vajab ning mida suudab saavutada meietagi ja mida mitte. kõige rohkem tuleb hingesuuruse poolest esile Rooma rahvas ise. Stoikud: vahvus on õigluse eest võitlev voorus mida rohkem keegi hingesuurusega väljapaistab, seda rohkem tahab ta olla esimene või koguni ainus
Seal, kus enne roomlaste vallutust linnu polnud, soodustasid roomlased ise nende tekkimist. Linnad olid rooma impeeriumis nii majanduslikud, kultuurilised kui ka poliitilised keskused. Suur osa rikkaid inimesi, sealhulgas ka suurmaaomanikke, elas linnades ja linnu valitsevad nõukogud ning riigiametnikud korraldasid ka ümbritseva maapiirkonna asju. Roomlaste ettekujutuses olid linn ja kultuurne elu omavahel lahutamatult seotud. Seetõttu hakkas ladinakeelne sõna civilisatio (linna ja riiklusse puutuv) tähistama kogu arenenud kultuuri kui tervikut. Seisuslik ühiskond Rooma ühiskond jagunes seisusteks, mille vahelised piirid olid osaliselt ka seadustega kindlaks määratud. Kõige kõrgem oli pärilik senaatoriseisus. Vabariigi ajal koosnes see Rooma linna suursugusematest patriitsi- ja plebeisuguvõsadest (ta kattus siis enamvähem mõistega nobiliteet), Keisririigi ajal hakkasid aga valitsejad arvama senati liikmeteks ja seega
annaabi.ee 
