Eesti teatri ajalugu 1 osa (kuni 1940)
teatritegijatel.
26. Teatrielu nn vaikiva oleku ajal (1934-1940). Teater ja rahvuslik ideoloogia.
,,Vaikiva olekuni" viisid mitmete asjade koosmõju: majanduskriis 1929-33 (krooni
devalveerimine 1933), sagedased valitsusevahetused, vapside tegevus ja üldine pettumus
parlamentaarses korras (,,tugeva käe" nõudmine). 12. märts 1934 viisid Päts ja Laidoner
vapse ennetavalt läbi riigipööre ning saatsid laiali Riigikogu. Järgnevatel aastatel prooviti
hakati ka kultuurielu riiklikumalt juhtima ning seda propaganda-masina ette rakendada.
Teater pidi olema koht, kus esitatakse elujaatavaid tükke, andes edasi rahvuslust ja
teovõimsust. Hakati tegelema omateatri otsingutega (eestile omane teater). Teisalt
soodustati riikliku kultuuripoliitika seisukohalt sobiva temaatika ja tendentsiga näidendite
kirjutamist ja kavvavõtmist. Populaarseks said teatrites ajaloolised näidendid suurte
vabaõhulavastustena (Adsoni "Toomapäev"; Visnapuu "Maa vabaduse eest", Kivikas