Määrdunud lipp tuleb pesta ja rebenenud lipp parandada sobivat värvi niidiga. Kui lippu ei saa enam puhtaks või on ta lagunenud, tuleb see sündsal viisil hävitada mitteavalikult. Lähtudes heast tavast loetakse lipu sündsal viisil hävitamiseks tema lahtilõikamist värvilaidude kaupa ning seejärel tekkinud tükkide siiludeks lõikamist ja põletamist mitteavalikult. 5. VAPILUGU Omariikluse loomisel 1918. aastal tõstatus päevakorda Eesti riigitunnuse küsimus. Kui algselt arutleti, kas Eestil üldse peab olema riigitunnus, siis peagi algas vaidlus riigivapi kujunduse üle. Ühine arusaam oli, et riigivapp peab olema lihtne ja eestlaslik. Ajutine Valitsus andis 1918. aasta detsembris haridusministeeriumile ülesande välja töötada vapikavand. Konkurssidele esitati kõikvõimalikke Eestit ja eestlastega seotud motiividega vapikavaneid: loomadest ja lindudest olid esindatud karu ja luik, taimedest rukkilill,
21. novembril 1918 kinnitas Ajutine Valitsus riigilipuks sinimustvalge rahvuslipu. Eesti võimu tähisena heisati sinimustvalge lipp 12. detsembril 1918 Pika Hermanni torni. Riigilipu seaduse võttis Riigikogu vastu 27. juunil 1922. Pärast seaduse vastuvõtmist asuti täpsemalt reguleerima riigilipu kasutamise korda ning Vabariigi Valitsus kinnitas peagi riigilipule asetatavad ametiasutuste erimärgid ja vimplid. Vapi lugu Omariikluse loomisel 1918. aastal tõstatus päevakorda Eesti riigitunnuse küsimus. 1919. aasta kevadel kuulutas haridusministeeriumi kunstiosakond välja esimese konkursi. Toona soovitati kasutada riigisümbolina põhjakotkast võitluses maoga. 1921. aastal kuulutati välja teine konkurss. Kuna komisjoni poolt määratud vapi kujundamise tingimused olid samad kui 1919. aastal see tähendab ranged ja ka tööde esitamise tähtaeg oli lühike, jäid paljud kunstnikud protestiks konkursist eemale. Sama aasta suvel kuulutas
annaabi.ee 
