Kui lippu ei saa enam puhtaks või on ta lagunenud, tuleb see sündsal viisil hävitada mitteavalikult. Lähtudes heast tavast loetakse lipu sündsal viisil hävitamiseks tema lahtilõikamist värvilaidude kaupa ning seejärel tekkinud tükkide siiludeks lõikamist ja põletamist mitteavalikult. 5. VAPILUGU Omariikluse loomisel 1918. aastal tõstatus päevakorda Eesti riigitunnuse küsimus. Kui algselt arutleti, kas Eestil üldse peab olema riigitunnus, siis peagi algas vaidlus riigivapi kujunduse üle. Ühine arusaam oli, et riigivapp peab olema lihtne ja eestlaslik. Ajutine Valitsus andis 1918. aasta detsembris haridusministeeriumile ülesande välja töötada vapikavand. Konkurssidele esitati kõikvõimalikke Eestit ja eestlastega seotud motiividega vapikavaneid: loomadest ja lindudest olid esindatud karu ja luik, taimedest rukkilill, viljapead, rukkivihud, kuused; inimestest muinassõdalane ja kreekapärased heerosed; ei
tõendavatel dokumentidel kasutatakse suurt riigivappi garatiimärgina. Riigi Teataja esimese, teise, kolmanda osa ja Riigi Teataja lisa esimesel leheküljel, ajalooliste kahepoolsete väeosalippudel, kohtunike, prokuröride, kaitseväelaste ja ametnike 12 vormi- või ametiriietusel, riiklikel autasudel, põhipiirimärkidel ja piiripunktides kasutatakse riigi tunnusmärgina suurt riigivappi. Riigitunnus paigutatakse ka Vabariigi Presidendi residentsile ja esindusruumidesse, Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse alalise asukoha hoone fassaadile, istungisaalidesse ja esindusruumidesse, Riigikohtu hoonele ja kohtusaalidesse ning perekonnaseisuasutuste saalidesse. Suurt riigivappi ning selgitusena institutsiooni nime kasutavad Vabariigi President, Riigikogu, Vabariigi Valitsus, Riigikohus oma tunnusena. Riigikohtu otsustel, avaldustel,
annaabi.ee 
