Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
mitte 20. sajandi lõpu nõukogulikust ümberrahvastamise paraadist väsinud, vaid pigem 19.
sajandi keskpaiga taimsesse letargiasse vaibunud, kleenuke ja kägistussinine, meelt heitev
ja melodramaatiline vaestelinn Eesti.
Ajaloo õnnelik käik 1990. aastail nägi ette Eesti jätkumise iseseisva riigina, nii nagu see oli
üldjoontes välja kujunenud 1930-ndail. See Eesti, mis meile ,,Piiririigist" vastu vaatab, ei tea
veel riigitundest midagi. Nooremapoolse eesti haritlase kultuurimälu ei valitse siin 20.
sajandi lõpus mitte nõutavad 1930. aastad, vaid pigem teoorjuslik 19. sajand. Eestlane on
ikka alles erk, närviline, peaaegu et õilis metslane. Ta on kehastunud tung asotsiaalsusse,
sund peita end võssa, eemale igast kahtlasest ja kindlasti korruptiivsest organisatsioonist,
riik kaasa arvatud; tahtmine olla riikide vahel, piiril, ,,piiririigis" iseenesest ju poliitiline
nonsenss
annaabi.ee 
