Mein Kampf
määral valdama nii kunsti masse ümber veenda, kui ka omadust vastu võtta riiklikult tarku otsuseid
ja plaane?
Ja kas on üldse kunagi näha olnud, et see inimjõuk oleks suurest ideest aru saanud enne, kui selle
idee praktiline edu pole ise enda eest rääkima hakanud?
Ja kas siis üldse iga, ükskõik milline geniaalne tegevus meie maailmas ei ole geeniuse näitlikuks
protestiks masside inertsuse vastu?
Kuid mida teha riigitegelasel, kel ei õnnestunud mistahes meelituste abil võita sellise jõugu
heatahtlikkust?
Mis talle siis üle jääb osta see heatahtlikkus?
Või peab ta, silmas pidades oma kaasmaalaste rumalust, lahti ütlema selle läbiviimisest, mida ta
peab eluliselt välti-matuks? Või peab ta lahkuma? Või ikkagi jääma?
Iseloomuga inimene sattub sel juhul lahendamatusse konflikti selle, mida ta peab vajalikuks ja
lihtsa korralikkuse, või, öelgem parem, lihtsa aususe vahel.