Eestlaste valikud Teises maailmasõjas
versiooni, kuid valdav enamus jäi siiski paigale. Järgnev aasta oli meie rahvale äärmiselt raske
ning repressioonid kulmineerusid 1941. aasta 14. juunil massiküüditamisega.
Kuna lähenemas oli rinne ehk sakslased olid kohe-kohe jõudmas Baltikumini, oli vaja
täiendada punaarmee ridu. Korraldati mitmeid kampaaniaid ja kasutati kõikvõimalikke
mõjutusvahendeid, et meelitada noori mehi armee ridadesse. NSV Liidu värbamise metoodika
oli loomult agressiivne. Mitteallumisele vaadati kui riigireetmisele ja tavaliselt järgnes
arreteerimine. Siit arenebki järgmine dilemma: kas minna, hirmust kaotada oma pere ja
vabadus, punaarmeesse või põgeneda metsa ja oodata sakslaste vägesid.
Armeede tingimused olid vägagi erinevad. Punaste poolel oli toit kasin, riided kehvad ja
suhtumine äärmiselt halb ja ebaviisakas. Sakslaste värbamispoliitika oli hoopis teist laadi.
Üritati meelitada ja üleüldine suhtumine oli parem. Probleem oligi selles, kas sooviti riskida