Katoliiklus
Paavst saavutas aga
selle, et katoliku kirik kui enamuse kirik Prantsusmaal sai endale riigi toetuse. Viimane ei
tähendanud riigiusuks saamist, vaid enamususuks kuulutamist. Kirik siirdus paavsti juhtumuse ja
kohtuvõimu alla, kaotades oma vanad eesõigused ja maad (piiskopkondade arv vähenes) ning
piiskoppide ametisse nimetamise õigus jäi Napoleonile. Riigi Esimese konsuli ees tuli kõigil
piiskoppidel enne ametisse ordineerimist ja riigipalgale pretendeerimist anda riigile
truudusevanne. Prantsuse kalvinistid, luterlased ja juudid said endale usuvabaduse, mis jäi
kehtima 1905. Aastani.
Vatikanis tunti end pärast konkordaadi sõlmimist hästi. Paavsti emotsioonid olid ülevad: mõelda
vaid, maailma võimsaim valitseja peab läbirääkimis paavstiga. See tõstis meeleolu: meid
teatakse, tuntakse kui mõnda suurriiki. Sellest tundest sai roomakatoliku kirik uut poliitilst jõudu.