Mitmekeelne oskussuhtlus
keelt, saame sellega natukenegi korra ja süsteemsuse tunnet oma ellu.
Cameron võrdleb kooli keeletundide grammatikaõpet sõjaväe
rividrilliga – kumbki õpitav oskus ei ole iseeneses vajalik ei õppijale ega
ühiskonnale, küll aga on ühiskonnal vägagi tarvis õpetada oma liikmeid
süsteemile alluma. Tema käsitlusega haakub ka üldlevinud seletus,
miks eesti keelt nõukogude ajal nii hoolikalt hoiti: põhiküsimusele ehk
riigikukutamisele ei hakanud jõud peale ning keel andis pakitsevale
energiale suhteliselt ohutu ja aktsepteeritud väljundi. Kui praegust olu-
korda toonasega võrreldes nimetatakse erinevusena enamasti praeguse
dominantkeele suuremat populaarsust, mis omakorda põhineb vastava
majandus- ja kultuuriruumi õitsengul, siis Cameroni käsitlusest saab
teha ehk huvitavamagi järelduse: inglise keele vastu võitlemine pole
huvitav, kuna nüüd saab jälle tegeleda põhiküsimustega.
2