Eesti XX sajandi algul
Ida- ja politseipataljonid: Anti korraldus luua eesti vabatahtlikest julgestusgrupid,
mis said hiljem tuntuks kui idapataljonide nime all. Organiseeriti kuus rindepataljoni
ja üks tagavarapataljon, millest käis aja jooksul läbi umbes 5500 vabatahtlikku.
Esialgselt kasutati idapataljone valve- ja julgeolekuteenistuseks armee lähitagalas,
kuid hiljem rakendati neid lahingutes Leningradi ja Novgorodi ruumis.
Politseipataljonid: Kogu Ostlandi Riigikomissariaadis moodustati kaitsemeeskondi
ehk politseipataljone. Need kuulusid kohalike Saksa politseijuhtide alluvusse-
Vahiteenistus, partisanide-vastaseks võitluseks. Hiljem rakendati neid rindevõitlustes.
Seal oli 10 000 liiget. Peamiseks sooviks oli kättemaksta okupatsiooni ajal kogetud
kannatuste eest.
Eesti leegion: 1942. augustis kuulutati välja Eesti leegion. See ei olnud populaarne.
Selleks ajaks eestlased olid pettunud sakslastesse. Kardeti, et mehed saadetakse
kaugele sõdima kodumaalt.